Parem kui kunagi varem

Ongi kõik. Läbi. Ei mingit jurdis magamist, Nap-Nap'i jogurtit ja saiamägesid. Pole ei tüdrukuid ega laagrilapsi. Olen kodus!

Tahtsin pisut rääkida oma viimasest päevast, mil Budapestist üksinda koju trippisin.

Alustasin oma päeva hommikul kell 8, kui pidin bussile jõudma, et lennujaama sõita. Otse loomulikult jooksin ma bussile, kuna kõigiga on ju vaja viimasel minutil hüvasti jätta... Aga bussile ma jõudsin ja lennujaama ka!

Kui ma tavaliselt katsun 2 tundi varem lennujaamas olla, siis seekord olin kohal kuskil 1h 20min varem. Kartsin pagasit ära andes lihtsalt hullupööra, et kilod lähevad üle... AGA EI LÄINUD! JEE! Turvakontrollis ootasin oma 30 minutit ja kui ma sealt lõpuks läbi sain, olin ma nii rõõmus, et lausa laulsin omaette. Lihtsalt uitasin üksinda mööda lennujaama ringi ja tundsin, kuidas ma oma viimaseid Budapesti hetki naudin. 

Oma väravani jõudes oli mul lennuni jäänud kuskil 20minutit. Täpselt paras aeg, et tutvuda ühe suvalise ülitoreda Kanada kutiga, kes juhuslikult Rumeenias noortele rahvatantse õpetamas käis. Jutustasime nii kaua, et olime viimased, kes lennukisse jõudsid (läksime samale lennule). Lubasime Helsingi lennujaamas kokku saada ja dringile minna, kuid oma õnnetuseks ei leidnud ma sellest õudsast lennujaamast teda enam üles. Mis siis ikka.

Lend ise sujus hästi, kui välja arvata asjaolu, et kõik stjuardessid olid täiesti veendunud, et ma olen soomlane ja rääkisid minuga iga kord soome keeles. Alguses oli okei, aga pärast juba ajas veits närvi...

Helsingis pidin ma lennujaamast kesklinna trippima ning sealt trammile minema, et sadamasse sõita. Kuna sattusin pisut teise trammi peale, kui ette nähtud, seisin seal ikka päris õnnetu näoga- kohvrid nõutult ühes ja kaart teises käes. Märkasin, et minu kõrval seisab üks backpacker pea et sama nõutu näoga. Ega minagi märkamatuks jäänud ning juba minuti pärast tegi too Kanadas elav, Jaapani ja Mehhiko päritolu noormees minuga juttu ning tuli välja, et me mõlema sihtpunkt on sama. Nii me siis kahekesi oma sammud suvalises trammipeatuses väljudes sadama poole seadsimegi. Nüüd tuleb see koht, mida ma ei oska enam väga kirjeldada... No see kutt oli lihtsalt üli tšill! Esiteks ma ei saanud arugi, et ta poolenisti jaapanlane on- ta näost polnud seda üldse näha. Teiseks- me suutsime selle lühikese tunni aja jooksul niivõrd headeks tuttavateks saada, et planeerisime juba, kuidas Hispaanias olles kokku saada (ta on Barcelonas samal ajal, kui ma Malaga lähedal). Kogu see seik oli minu jaoks niivõrd uskumatu, et ma ei mõista siiani, kuidas me suutsime nii ruttu end üksteise seltskonnas nii mugavalt tunda. Igastahes võin kurvastusega öelda, et Hispaanias me ei kohtu ja tõenäoliselt uut võimalust selleks ka ei teki... Nuuks.

Kokkuvõtteks oma tagasireisist tahaksin öelda nii palju, et ma olin kogu selle päeva vältel niivõrd rahul ja õnnelik, kuna kohtasin kaht toredat noormeest (kes mõlemad elavad Kanadas!) ning mitte midagi ei läinud viltu! Enam paremaks poleks saanud minna!

Lisan veel pisut pilte viimastest päevadest ja lahkumisest.

Viimasel nädalal tegime lastega Sherlock Holmes'i mingisugust mängu ja etendasin miss Turneri osa. Vot selline piff.

Leidsin kohvrist suuremas koguses Eesti maiustusi ja tegime Eesti õhtu: sõime kommi ja vaatasime "Laulvat revolutsiooni". Olen nii meeldivalt üllatunud, et tüdrukutele pakkus Eesti ajalugu siiralt huvi!

Yummmi!

Käisin Budapestiga hüvasti jätmas. Olen niivõrd õnnelik, et otsustasin 7 nädalat oma suvest veeta selles ääretult lahedas linnas!

Meie oma "bossiga". Tegelikult on mul siin pildil silmad üsna märjad, kuna see oli viimane kord, kui Reka't nägin. Nii positiivsed mälestused! Ohhh, lihtsalt super...

No ma kohe üldse ei saa aru, kuidas mul ainult naeratavad pildid arvutis on... Tegelt oli ikka veits kurb ka Budapestist lahkuda. Lihtsalt pildid näivad nii rõõmsad. Noh, eks ma olingi tegelikult rahul ja õnnelik :)

Tahaks hirmsasti võtta vähemalt 3 tundi, et istuda maha ja meenutada kõike, mida Ungaris kogesin. Tahaksin kõik kirja panna ning rääkida, kuivõrd õpetlik ja värskendav ettevõtmine see vabatahtlikuks minek oli. Kahjuks või õnneks ei saa ma seda teha, kuna lihtsalt pole seda ajanatukest, et oma mõtted paariks tunniks taas Budapestile koondada ja kõik kirja panna. Kardan, et kui ma ka selle aja endale septembri keskel üks kord leian, ei ole mu mõtted enam nii selged ning emotsioonid enam nii puhtad, et neid tõetruult kirjapanduna teile edastada. Seega minu üleskutse- kes soovib, et räägiksin sellest, milliseid väljakutseid Ungaris veedetud aeg mulle esitas ning kuidas ja kas see mind muutis, siis palun võtke minuga ühendust ja ma leian selle aja, et vähegi oma kogemusi teiega jagada. Kirjalikult ei suuda ma teile täpselt seda emotsiooni nii või naa edastada. Kel vähegi huvi, küsige julgelt! :)

Varsti...

...tuleb suur postitus kõigest, mis mul veel oma 47 päeva kohta lisada on!

PS. Olen (üli)õnnelikult kodus.

Emotsioonid laes

Mina ja Carmen teadsime juba siia tulles, et tahame Budapestis kindlasti loomaaeda külastada. Aega läks, kuid asja sai ja lõpuks viimasel nädalal sai ka ära käidud. Nägime küll punast pandat, kuid laisklooma ei näinud, kuna see maja pandi selleks ajaks juba kinni :( Me ei lasknud sellest end häirida ja nautisime muid loomi, linde ja rikkalikku putukavalikut.

Musiga

Kanavalik oli ka väga mitmekesine :D

Ülirõve. Ja neil oli seal üüüüratult suur tarantlikogu ka. Lihtsalt rõve.

Muidugi nägin seal igasugu ahve, kaelkirjakut, elevante, närilisi jne jne, aga pilte tegin põhimõtteliselt ainult kanade ja lehmaga. Ja punase pandaga ka, aga too pilt polnud eriti kaunis. Loomaaed ise oli väga cool tänu erinevatele loomadele, aga sissepääsus loeti mu TU õpilaspiletilt välja, et ma TÜRGIST! Noo... palun vaata mulle otsa ja siis küsi, kas ma Türgist -.-

Pärast loomaaeda jalutasime lõpuks ka Buda kindlusesse, kust avanes Budapestile superilus vaade. Jõudsime sinna õhtuhämaruses ning nägime tuledes Budapesti. Need emotsioonid ja tunded, mis mind linna vaadates valdasid, on kirjeldamatud- võtan siit linnast endaga kaasa nii palju mälestusi ja ilusaid hetki. Muahhh!

Tunnen, et nüüd, kui lahkumiseni on jäänud mõned päevad, olen saanud täpselt piisava aja Budapestis veeta, et linna tundma õppida. Olen täpselt nii rahul kui tahaksingi olla!

Seoses tagasisõiduga tekkis suur ja jube segadus, kuna olin siia tulemisest saadik täiesti veendunud, et lahkun 14.augustil, kuid avastasin TÄNA, et lend on hoopis 15.augustil... Oh, kui häbi mul siiani on... Issi, palun andeks! Kogu see jama on veel lahendamisel, kuid hiljemalt 16.augustiks olen oma akendega kodus, kus on pehme voodi ja külmkapis rohkem kui paar topsi kõige odavamat jogurtit.

4 days to go

Ja ongi nii, et juba nelja päeva pärast maandun taas kodumaale. Õnneks või kahjuks (minu jaoks muidugi väga suureks õnneks) veedan seal vaid poolteist nädalat ning siis ootab mind ees HISPAANIA! Nimelt sõidan nädalaks Malaga lähistele noortevahetusele ning nädal pärast seda juba Pariisi! :) Elu on rohkem kui ilus! Elan väikest viisi oma unistuses :)

Kui aga rääkida viimase aja tegemistest, siis neid on olnud üsna palju. Eelmise nädala laager oli suhteliselt igav, kuna teemaks Kreeka köök ning õpetajaid ühe laagri kohta üüratult palju ehk me põhimõtteliselt niisama tolknesime ja lootsime, et saame kuidagi aidata. Ma tegelesin terve nädala põhiliselt küpsetamisega ning lastega sai väga vähe suhelda. Minu grupi lapsi ei saanud tegelikult päris lasteks nimetada, kuna nad olid 13 ja parajad pubekad, kuid siiski toredad ja naljakad.

Küpsetasin Gyros'eid

Möödunud nädalal käisime näiteks ühes väga lahedas baaris, mis oli poolenisti ööklubi- Morrison's 2. Kõige coolim selle juures oli see, et seal olid erinevad ruumid eri muusikaga ehk kui oled retro fänn, siis leiad sealt ka enda muusika, mille järgi tantsida. Ühes toas sai karaoket laulda ja loomulikult oli mul vaja oma esimene karaoke laulmine ära teha. Laulsime tüdrukutega Beyonce- Single Ladies, aga nohh... refrään tuli ainult välja ja nats piinlik oli, kuna salmi sõnu ei jõudnud üldse vajamineva kiirusega ekraanilt maha lugeda :D Igaljuhul, ülilahe pleiss ja kindlasti lähen homme ka tagasi, kuna igal esmaspäeval on selline diil, et maksad umbes 2€ ja saad kolm suurt õllet + terves majas käib suur pidu. 

Lisaks sellele korraldasime teiste vabatahtlikega ühel õhtul suure söömaaja, kuhu kõik oma rahvustoite viisid. Kui tahate teada, millist toitu ma kõige rohkem nautisin, siis... EESTI TOITU! Saate aru, Keith tõi MUSTA LEIBA ja KILU!!! Poolteist kuud iga päev saia näha ajab ikka musta leiva isu peale küll... Oh, kui õnnelik ma olin :D. Mina ise tegin kamamagustoitu hapukoore, jogurti ja suhkruga ning see osutus fenomenaalseks! Kõigile maitses! :D Isegi paar päeva tagasi, kui laagrikasvatajatele kama tegin, olid nad vaimustuses ning ootavad, millal neile kamajahu Eestist saadaksin... Seoses selle kama tegemisega tahaks veel ära mainida, et siin ei müüda pea et üldse kohupiima! Tahtsin hapukoore asemel kohupiima kasutada, aga seda lihtsalt ei ole! Neil on suuuuuured riiulid täis erinevat hapukoort (mis maitseb nagu kohupiim muideks), aga nende nn kohupiim on väga vedel ja see on pudelis!?! Veetsin hapukooreriiuli juures oma 20 minutit ja ei suutnud ära imestada, et neil pole normaalset kohupiima... Väike kultuurišokk.

Veel käisime ühes superilusas katusebaaris kokteile joomas. Oooh, see koht oli lihtsalt nii ilus!

360* baar, kust oli näha kogu Budapest. Õhtuhämaruses läksid tuled ka põlema ja kogu see atmosfäär oli lihtsalt vapustav!

See katusebaar oli tegelikult väääga fancy koht, kuid hinnad olid üllatavalt taskukohased

Ohhh, ja muidugi tegime me veel igasuguseid mäletamistväärt asju, kuid ma olen lihtsalt nii väsinud, et kõiki kirja panna. Selle veel mainiks ära, et saatsime täna Marija ära... Ongi käes aeg, mil tuleb head aega öelda. Järgmiseks lahkujaks olen mina...

Kreeka köök

Käesoleval nädalal on käimas Kreeka köögi teemaline laager.

Täna grillisime lihhi, maisi, seeni, porksi jm köögivilju. Yummmiiiii!

Ausalt, ma pole pooltki nii pruun kui pildil paistab. Ehmusin eile ikka väga ära, kui mult küsiti, kas ma olen Norrast pärit... No ega ma nüüd nii valge ka pole -.-

Elu on lõbus

Pean tunnistama, et eelmise nädala laager oli siiani kõige igavam, kuna tegemist oli meediateemalise laagriga, lapsed olid suured ja kõik toimus ungari keeles. Aga mina ju nem beselek magyaru...

Sellel nädalal läksin siis ka esimest korda töötingimuste pärast korralikult närvi, kuna me reaalselt passime niisama ja ootame, et saaksime kuidagigi aidata. Aga ei, midagi pole vaja teha. Paar päeva tagasi pidime lastega raadiojaama minema, aga viimasel hetkel (kui olime 2 tundi seda hetke oodanud) selgus, et me ikka ei pea kaasa minema. Baaah, kuidas ma oleks tahtnud lajatada, et niimoodi need asjad ikka ei käi! 

Peale meie meedialaagri, oli käimas ka sõjaväelaager. Jep, laste sõjaväelaager! Sain sellest teada esmaspäeval, kui tankid ja ungari sõjaväelased kohale jõudsid. Igastahes, kogu see laager oli korraga nii veider kui ka naljakas, kuna kõik toimus täpselt nagu sõjaväelaagris (siiski vähe pehmemal kujul).

 Well, see pidi olema naljapilt, kuid ei tulnud hästi välja :D

Vasakult teine poiss rääkis paremat inglise keelt kui mina, kuna tal oli 4aastasest saadik britist inglise keele õpetaja. Ja otseloomulikult oli tal jumalik briti aksent!

Meedialaagri ajal käisid siin igasugused tegelased- ajakirjanikud, inimesed televisioonist, fotograafid jne. Ühel päeval, kui ungari uudistesaatest kaks meest siia tulid, teatati mulle, et minuga soovitakse intervjuu teha. MINUGA, mitte teistega. MINUGA! :D Pidin siis rääkima, miks siin olen, mida teen ja jutustama oma siinsetest kogemustest. Ma ei tea, kas kogu see asi läks ka eetrisse või mitte, kuid fakt, et ma intervjuu andsin, oli päris lahe. Arvan, et põhjus, miks mind valiti intervjuud andma, seisnes selles, et olen 4 vabatahtlikust vast kõige töökam ning see kõige eksootilisem vabatahtlik Malaysiast viibis tol hetkel laagrist eemal.

Räägiksin ühe loo oma jurdielust ka.
Nimelt oli meie jurdi nurgas 2 nädalat jube räme hais. Mina seda väga ei tundnud, kuna magan teises otsas. Küll aga oli see Marija ja Yana jaoks pea et väljakannatamatu lehk. Päeval, mil seda esimest korda tundsime, ütlesin, et raudselt on miski meie jurdi all ära surnud ja nüüd haiseb seal, kuid teised ei tahtnud seda uskuda ja teema oli lõpetatud. Küll aga kaks nädalat hiljem võtsid tüdrukud julguse kokku ja otsustasid asja uurida. Kutsuti siis abiväge ja lõpuks pika jamamise peale saadi jälile, et meie jurdi külje all oli korralik putukapesa, kus olid vastsed ja munad ja... igasugused asjad ning just nimelt see meil seal haiseski. Õhh, hea, et ma sellel ajal linnas olin ja seda oma silmaga ei näinud. Pesa hävitatud, asi korras. Ahjaa, alguses "laagriülem" oli täiesti veendunud, et meie jurt haiseb, kuna me ei pese oma riideid ja oleme parajad põrsad... Ja ta sai aru, et me soovime, et TEMA meie jurdi põranda ja pesu ära peseks... No mida iganes ausõna :D

Esmaspäeval käisime ka korjandusõhtul (kas fundraising evening on tõesti korjandusõhtu eesti keeles?), mis oli mõeldud ühe puuetega inimeste ühingu toetamiseks. Saime osta erinevaid küpsetisi ja käsitööd ning kuulasime ka väikest kontserti. Kogu üritus oli nii südantsoojendav, kuid samas ka kurb, kuna see organisatsioon on sulgemise äärel. Vähemalt tean, et olen andnud oma panuse ning hoian neile pöialt lootuses, et kõik läheb hästi!

Nädalavahetusel sai ka lõpuks Balatoni ääres käidud. Infoks nii palju, et tegu on Ungari kuulsaima, suurima ja ilusaima järvega ning see on ungarlaste populaarseim suvituspaik. Veetsime seal terve päeva ning väiksest ideest kasvas välja suhteliselt suur "üritus" ning meie grupi suuruseks oli 16 inimest. Unstamatu kogemus koos üliägedate inimestega!

Rentisime 6 peale selle roosa liumäega paadikese. Idee selleks tuli seekord minult ning ausalt, tegu oli parima otsusega kogu Ungaris veedetud aja jooksul! :D Te ei kujuta ette ka, kui lõbusad poolteist tundi me selle asjanduse otsas veetsime! Laulsime, lasime liumäest alla, sõitsime kogemata inimestele otsa, viskasime üksteist vette jne jne. Tundsime end kui lapsed, kuid meil oli lihtsalt üüübeeer lõõõbuuuusss!

Mehhiko-Malaysia-Ungari-Eesti-Taiwan-Ungari-USA

Uskumatu, et juba järgmisel neljapäeval taas kodumaale lendan. Jäänud on vähem kui kaks nädalat! Plaanis on veel käia 3 kohas, kuid nimetama neid hetkel ei hakka. Kui käidud saab, küll siis kuulete ;)

Chill 'n fun

Uskumatu, et jäänud on veel ainult 2 nädalat ja minu seiklused siin saabki lõppenuks lugeda...

Nädalavahetusel käisime lõpuks AIESECi poolt korraldatud üritusel, mille eesmärk oli uute vabatahtlike ettevalmistus. Kui meie siia saabusime, siis säärast koolitust polnud (vähemalt meid ei kutsutud?) ja otsustasime omavoliliselt nüüd sellele üritusele minna. Õppisime, kuidas Budapestis liigelda ning kuidas siin sõpru luua- ehk kõike, mida me juba iseseisvalt selle 4 nädala jooksul õppinud olime :D. Kokkuvõttes oli siiski tore ja saime uute inimestega tuttavaks. Kõige lahedam oli aga see, et kohtasin ühte tüdrukut Portugalist, kes elab COIMBRAS!!! Oleks te vaid mu nägu näinud, kui seda kuulsin! Minu eelmise aasta seiklused ärkasid mu peas jälle ellu ning nii vahva oli temaga rääkida! Minu üllatuseks teadis ta ka kahte inimest, kes meiega eelmine aasta Coimbras tegutsesid. Maailm on ikka nii tilluke...

Mängisime parlamendihoone ees

Samal õhtul käisime enamikuga väljas ööelu kaemas. Uskumatu, et me polnud seda siiani (peaaegu, et üldse) teinud. 

Alguses istusime Deak'is basseini ääres, kus tšillisime niisama ja edasi liikusime klubisse. Sain siis muidugi tõestust, et Budapesti ööelu on elav ja kirev. Kui Eestis läheb vähemalt natukene aega, kui keegi suvaline sinuga rääkima tuleb, siis siin käib see sekundi pealt. Aga ei, ülilahe oli ning täna õhtul läheb asi kordamisele.

Ühe ebameeldiva vaheseigana tahaksin mainida, et oleksin peaaegu oma väiksest (käe?)kotist ilma jäänud, kui klubis tualetis käisin. Ma pole harjunud õhtuti väljas käies kotti endaga kaasas kandma ja sellel õhtul andis see tunda- unustasin selle 20 sekundiks WCsse. Jep, unustasin selle sinna ja kui siis mõnekümne sekundi pärast avastasin, olid samas kabiinis juba mingid tšikid sees. Palusin siis, et nad lahti teeks ja mu koti annaks. Nad avasid ukse, kuid mida polnud, oli minu kott! Olin peaaegu paanikas ja hakkasin nende kottides sorama (jep, ma arvasin, et nad võtsid selle ära... :D), kuid see ei andnud tulemust. Samal ajal tuli aga minu juurde mingisugune turvatädi ja ütles, et mu kott on õues. See tõesti oligi seal! Müsteeriumiks jääb, et kuidas sai kogu see asi juhtuda heal juhul ühe minuti jooksul. Nagu ma aru sain, siis oligi selle tädi ülesanne naiste WCs turvalisus tagada :D. Õppetund: enam kotiga kluppi ei lähe.

Meie inimesed