Parem kui kunagi varem

Ongi kõik. Läbi. Ei mingit jurdis magamist, Nap-Nap'i jogurtit ja saiamägesid. Pole ei tüdrukuid ega laagrilapsi. Olen kodus!

Tahtsin pisut rääkida oma viimasest päevast, mil Budapestist üksinda koju trippisin.

Alustasin oma päeva hommikul kell 8, kui pidin bussile jõudma, et lennujaama sõita. Otse loomulikult jooksin ma bussile, kuna kõigiga on ju vaja viimasel minutil hüvasti jätta... Aga bussile ma jõudsin ja lennujaama ka!

Kui ma tavaliselt katsun 2 tundi varem lennujaamas olla, siis seekord olin kohal kuskil 1h 20min varem. Kartsin pagasit ära andes lihtsalt hullupööra, et kilod lähevad üle... AGA EI LÄINUD! JEE! Turvakontrollis ootasin oma 30 minutit ja kui ma sealt lõpuks läbi sain, olin ma nii rõõmus, et lausa laulsin omaette. Lihtsalt uitasin üksinda mööda lennujaama ringi ja tundsin, kuidas ma oma viimaseid Budapesti hetki naudin. 

Oma väravani jõudes oli mul lennuni jäänud kuskil 20minutit. Täpselt paras aeg, et tutvuda ühe suvalise ülitoreda Kanada kutiga, kes juhuslikult Rumeenias noortele rahvatantse õpetamas käis. Jutustasime nii kaua, et olime viimased, kes lennukisse jõudsid (läksime samale lennule). Lubasime Helsingi lennujaamas kokku saada ja dringile minna, kuid oma õnnetuseks ei leidnud ma sellest õudsast lennujaamast teda enam üles. Mis siis ikka.

Lend ise sujus hästi, kui välja arvata asjaolu, et kõik stjuardessid olid täiesti veendunud, et ma olen soomlane ja rääkisid minuga iga kord soome keeles. Alguses oli okei, aga pärast juba ajas veits närvi...

Helsingis pidin ma lennujaamast kesklinna trippima ning sealt trammile minema, et sadamasse sõita. Kuna sattusin pisut teise trammi peale, kui ette nähtud, seisin seal ikka päris õnnetu näoga- kohvrid nõutult ühes ja kaart teises käes. Märkasin, et minu kõrval seisab üks backpacker pea et sama nõutu näoga. Ega minagi märkamatuks jäänud ning juba minuti pärast tegi too Kanadas elav, Jaapani ja Mehhiko päritolu noormees minuga juttu ning tuli välja, et me mõlema sihtpunkt on sama. Nii me siis kahekesi oma sammud suvalises trammipeatuses väljudes sadama poole seadsimegi. Nüüd tuleb see koht, mida ma ei oska enam väga kirjeldada... No see kutt oli lihtsalt üli tšill! Esiteks ma ei saanud arugi, et ta poolenisti jaapanlane on- ta näost polnud seda üldse näha. Teiseks- me suutsime selle lühikese tunni aja jooksul niivõrd headeks tuttavateks saada, et planeerisime juba, kuidas Hispaanias olles kokku saada (ta on Barcelonas samal ajal, kui ma Malaga lähedal). Kogu see seik oli minu jaoks niivõrd uskumatu, et ma ei mõista siiani, kuidas me suutsime nii ruttu end üksteise seltskonnas nii mugavalt tunda. Igastahes võin kurvastusega öelda, et Hispaanias me ei kohtu ja tõenäoliselt uut võimalust selleks ka ei teki... Nuuks.

Kokkuvõtteks oma tagasireisist tahaksin öelda nii palju, et ma olin kogu selle päeva vältel niivõrd rahul ja õnnelik, kuna kohtasin kaht toredat noormeest (kes mõlemad elavad Kanadas!) ning mitte midagi ei läinud viltu! Enam paremaks poleks saanud minna!

Lisan veel pisut pilte viimastest päevadest ja lahkumisest.

Viimasel nädalal tegime lastega Sherlock Holmes'i mingisugust mängu ja etendasin miss Turneri osa. Vot selline piff.

Leidsin kohvrist suuremas koguses Eesti maiustusi ja tegime Eesti õhtu: sõime kommi ja vaatasime "Laulvat revolutsiooni". Olen nii meeldivalt üllatunud, et tüdrukutele pakkus Eesti ajalugu siiralt huvi!

Yummmi!

Käisin Budapestiga hüvasti jätmas. Olen niivõrd õnnelik, et otsustasin 7 nädalat oma suvest veeta selles ääretult lahedas linnas!

Meie oma "bossiga". Tegelikult on mul siin pildil silmad üsna märjad, kuna see oli viimane kord, kui Reka't nägin. Nii positiivsed mälestused! Ohhh, lihtsalt super...

No ma kohe üldse ei saa aru, kuidas mul ainult naeratavad pildid arvutis on... Tegelt oli ikka veits kurb ka Budapestist lahkuda. Lihtsalt pildid näivad nii rõõmsad. Noh, eks ma olingi tegelikult rahul ja õnnelik :)

Tahaks hirmsasti võtta vähemalt 3 tundi, et istuda maha ja meenutada kõike, mida Ungaris kogesin. Tahaksin kõik kirja panna ning rääkida, kuivõrd õpetlik ja värskendav ettevõtmine see vabatahtlikuks minek oli. Kahjuks või õnneks ei saa ma seda teha, kuna lihtsalt pole seda ajanatukest, et oma mõtted paariks tunniks taas Budapestile koondada ja kõik kirja panna. Kardan, et kui ma ka selle aja endale septembri keskel üks kord leian, ei ole mu mõtted enam nii selged ning emotsioonid enam nii puhtad, et neid tõetruult kirjapanduna teile edastada. Seega minu üleskutse- kes soovib, et räägiksin sellest, milliseid väljakutseid Ungaris veedetud aeg mulle esitas ning kuidas ja kas see mind muutis, siis palun võtke minuga ühendust ja ma leian selle aja, et vähegi oma kogemusi teiega jagada. Kirjalikult ei suuda ma teile täpselt seda emotsiooni nii või naa edastada. Kel vähegi huvi, küsige julgelt! :)

Varsti...

...tuleb suur postitus kõigest, mis mul veel oma 47 päeva kohta lisada on!

PS. Olen (üli)õnnelikult kodus.

Emotsioonid laes

Mina ja Carmen teadsime juba siia tulles, et tahame Budapestis kindlasti loomaaeda külastada. Aega läks, kuid asja sai ja lõpuks viimasel nädalal sai ka ära käidud. Nägime küll punast pandat, kuid laisklooma ei näinud, kuna see maja pandi selleks ajaks juba kinni :( Me ei lasknud sellest end häirida ja nautisime muid loomi, linde ja rikkalikku putukavalikut.

Musiga

Kanavalik oli ka väga mitmekesine :D

Ülirõve. Ja neil oli seal üüüüratult suur tarantlikogu ka. Lihtsalt rõve.

Muidugi nägin seal igasugu ahve, kaelkirjakut, elevante, närilisi jne jne, aga pilte tegin põhimõtteliselt ainult kanade ja lehmaga. Ja punase pandaga ka, aga too pilt polnud eriti kaunis. Loomaaed ise oli väga cool tänu erinevatele loomadele, aga sissepääsus loeti mu TU õpilaspiletilt välja, et ma TÜRGIST! Noo... palun vaata mulle otsa ja siis küsi, kas ma Türgist -.-

Pärast loomaaeda jalutasime lõpuks ka Buda kindlusesse, kust avanes Budapestile superilus vaade. Jõudsime sinna õhtuhämaruses ning nägime tuledes Budapesti. Need emotsioonid ja tunded, mis mind linna vaadates valdasid, on kirjeldamatud- võtan siit linnast endaga kaasa nii palju mälestusi ja ilusaid hetki. Muahhh!

Tunnen, et nüüd, kui lahkumiseni on jäänud mõned päevad, olen saanud täpselt piisava aja Budapestis veeta, et linna tundma õppida. Olen täpselt nii rahul kui tahaksingi olla!

Seoses tagasisõiduga tekkis suur ja jube segadus, kuna olin siia tulemisest saadik täiesti veendunud, et lahkun 14.augustil, kuid avastasin TÄNA, et lend on hoopis 15.augustil... Oh, kui häbi mul siiani on... Issi, palun andeks! Kogu see jama on veel lahendamisel, kuid hiljemalt 16.augustiks olen oma akendega kodus, kus on pehme voodi ja külmkapis rohkem kui paar topsi kõige odavamat jogurtit.

4 days to go

Ja ongi nii, et juba nelja päeva pärast maandun taas kodumaale. Õnneks või kahjuks (minu jaoks muidugi väga suureks õnneks) veedan seal vaid poolteist nädalat ning siis ootab mind ees HISPAANIA! Nimelt sõidan nädalaks Malaga lähistele noortevahetusele ning nädal pärast seda juba Pariisi! :) Elu on rohkem kui ilus! Elan väikest viisi oma unistuses :)

Kui aga rääkida viimase aja tegemistest, siis neid on olnud üsna palju. Eelmise nädala laager oli suhteliselt igav, kuna teemaks Kreeka köök ning õpetajaid ühe laagri kohta üüratult palju ehk me põhimõtteliselt niisama tolknesime ja lootsime, et saame kuidagi aidata. Ma tegelesin terve nädala põhiliselt küpsetamisega ning lastega sai väga vähe suhelda. Minu grupi lapsi ei saanud tegelikult päris lasteks nimetada, kuna nad olid 13 ja parajad pubekad, kuid siiski toredad ja naljakad.

Küpsetasin Gyros'eid

Möödunud nädalal käisime näiteks ühes väga lahedas baaris, mis oli poolenisti ööklubi- Morrison's 2. Kõige coolim selle juures oli see, et seal olid erinevad ruumid eri muusikaga ehk kui oled retro fänn, siis leiad sealt ka enda muusika, mille järgi tantsida. Ühes toas sai karaoket laulda ja loomulikult oli mul vaja oma esimene karaoke laulmine ära teha. Laulsime tüdrukutega Beyonce- Single Ladies, aga nohh... refrään tuli ainult välja ja nats piinlik oli, kuna salmi sõnu ei jõudnud üldse vajamineva kiirusega ekraanilt maha lugeda :D Igaljuhul, ülilahe pleiss ja kindlasti lähen homme ka tagasi, kuna igal esmaspäeval on selline diil, et maksad umbes 2€ ja saad kolm suurt õllet + terves majas käib suur pidu. 

Lisaks sellele korraldasime teiste vabatahtlikega ühel õhtul suure söömaaja, kuhu kõik oma rahvustoite viisid. Kui tahate teada, millist toitu ma kõige rohkem nautisin, siis... EESTI TOITU! Saate aru, Keith tõi MUSTA LEIBA ja KILU!!! Poolteist kuud iga päev saia näha ajab ikka musta leiva isu peale küll... Oh, kui õnnelik ma olin :D. Mina ise tegin kamamagustoitu hapukoore, jogurti ja suhkruga ning see osutus fenomenaalseks! Kõigile maitses! :D Isegi paar päeva tagasi, kui laagrikasvatajatele kama tegin, olid nad vaimustuses ning ootavad, millal neile kamajahu Eestist saadaksin... Seoses selle kama tegemisega tahaks veel ära mainida, et siin ei müüda pea et üldse kohupiima! Tahtsin hapukoore asemel kohupiima kasutada, aga seda lihtsalt ei ole! Neil on suuuuuured riiulid täis erinevat hapukoort (mis maitseb nagu kohupiim muideks), aga nende nn kohupiim on väga vedel ja see on pudelis!?! Veetsin hapukooreriiuli juures oma 20 minutit ja ei suutnud ära imestada, et neil pole normaalset kohupiima... Väike kultuurišokk.

Veel käisime ühes superilusas katusebaaris kokteile joomas. Oooh, see koht oli lihtsalt nii ilus!

360* baar, kust oli näha kogu Budapest. Õhtuhämaruses läksid tuled ka põlema ja kogu see atmosfäär oli lihtsalt vapustav!

See katusebaar oli tegelikult väääga fancy koht, kuid hinnad olid üllatavalt taskukohased

Ohhh, ja muidugi tegime me veel igasuguseid mäletamistväärt asju, kuid ma olen lihtsalt nii väsinud, et kõiki kirja panna. Selle veel mainiks ära, et saatsime täna Marija ära... Ongi käes aeg, mil tuleb head aega öelda. Järgmiseks lahkujaks olen mina...

Kreeka köök

Käesoleval nädalal on käimas Kreeka köögi teemaline laager.

Täna grillisime lihhi, maisi, seeni, porksi jm köögivilju. Yummmiiiii!

Ausalt, ma pole pooltki nii pruun kui pildil paistab. Ehmusin eile ikka väga ära, kui mult küsiti, kas ma olen Norrast pärit... No ega ma nüüd nii valge ka pole -.-

Elu on lõbus

Pean tunnistama, et eelmise nädala laager oli siiani kõige igavam, kuna tegemist oli meediateemalise laagriga, lapsed olid suured ja kõik toimus ungari keeles. Aga mina ju nem beselek magyaru...

Sellel nädalal läksin siis ka esimest korda töötingimuste pärast korralikult närvi, kuna me reaalselt passime niisama ja ootame, et saaksime kuidagigi aidata. Aga ei, midagi pole vaja teha. Paar päeva tagasi pidime lastega raadiojaama minema, aga viimasel hetkel (kui olime 2 tundi seda hetke oodanud) selgus, et me ikka ei pea kaasa minema. Baaah, kuidas ma oleks tahtnud lajatada, et niimoodi need asjad ikka ei käi! 

Peale meie meedialaagri, oli käimas ka sõjaväelaager. Jep, laste sõjaväelaager! Sain sellest teada esmaspäeval, kui tankid ja ungari sõjaväelased kohale jõudsid. Igastahes, kogu see laager oli korraga nii veider kui ka naljakas, kuna kõik toimus täpselt nagu sõjaväelaagris (siiski vähe pehmemal kujul).

 Well, see pidi olema naljapilt, kuid ei tulnud hästi välja :D

Vasakult teine poiss rääkis paremat inglise keelt kui mina, kuna tal oli 4aastasest saadik britist inglise keele õpetaja. Ja otseloomulikult oli tal jumalik briti aksent!

Meedialaagri ajal käisid siin igasugused tegelased- ajakirjanikud, inimesed televisioonist, fotograafid jne. Ühel päeval, kui ungari uudistesaatest kaks meest siia tulid, teatati mulle, et minuga soovitakse intervjuu teha. MINUGA, mitte teistega. MINUGA! :D Pidin siis rääkima, miks siin olen, mida teen ja jutustama oma siinsetest kogemustest. Ma ei tea, kas kogu see asi läks ka eetrisse või mitte, kuid fakt, et ma intervjuu andsin, oli päris lahe. Arvan, et põhjus, miks mind valiti intervjuud andma, seisnes selles, et olen 4 vabatahtlikust vast kõige töökam ning see kõige eksootilisem vabatahtlik Malaysiast viibis tol hetkel laagrist eemal.

Räägiksin ühe loo oma jurdielust ka.
Nimelt oli meie jurdi nurgas 2 nädalat jube räme hais. Mina seda väga ei tundnud, kuna magan teises otsas. Küll aga oli see Marija ja Yana jaoks pea et väljakannatamatu lehk. Päeval, mil seda esimest korda tundsime, ütlesin, et raudselt on miski meie jurdi all ära surnud ja nüüd haiseb seal, kuid teised ei tahtnud seda uskuda ja teema oli lõpetatud. Küll aga kaks nädalat hiljem võtsid tüdrukud julguse kokku ja otsustasid asja uurida. Kutsuti siis abiväge ja lõpuks pika jamamise peale saadi jälile, et meie jurdi külje all oli korralik putukapesa, kus olid vastsed ja munad ja... igasugused asjad ning just nimelt see meil seal haiseski. Õhh, hea, et ma sellel ajal linnas olin ja seda oma silmaga ei näinud. Pesa hävitatud, asi korras. Ahjaa, alguses "laagriülem" oli täiesti veendunud, et meie jurt haiseb, kuna me ei pese oma riideid ja oleme parajad põrsad... Ja ta sai aru, et me soovime, et TEMA meie jurdi põranda ja pesu ära peseks... No mida iganes ausõna :D

Esmaspäeval käisime ka korjandusõhtul (kas fundraising evening on tõesti korjandusõhtu eesti keeles?), mis oli mõeldud ühe puuetega inimeste ühingu toetamiseks. Saime osta erinevaid küpsetisi ja käsitööd ning kuulasime ka väikest kontserti. Kogu üritus oli nii südantsoojendav, kuid samas ka kurb, kuna see organisatsioon on sulgemise äärel. Vähemalt tean, et olen andnud oma panuse ning hoian neile pöialt lootuses, et kõik läheb hästi!

Nädalavahetusel sai ka lõpuks Balatoni ääres käidud. Infoks nii palju, et tegu on Ungari kuulsaima, suurima ja ilusaima järvega ning see on ungarlaste populaarseim suvituspaik. Veetsime seal terve päeva ning väiksest ideest kasvas välja suhteliselt suur "üritus" ning meie grupi suuruseks oli 16 inimest. Unstamatu kogemus koos üliägedate inimestega!

Rentisime 6 peale selle roosa liumäega paadikese. Idee selleks tuli seekord minult ning ausalt, tegu oli parima otsusega kogu Ungaris veedetud aja jooksul! :D Te ei kujuta ette ka, kui lõbusad poolteist tundi me selle asjanduse otsas veetsime! Laulsime, lasime liumäest alla, sõitsime kogemata inimestele otsa, viskasime üksteist vette jne jne. Tundsime end kui lapsed, kuid meil oli lihtsalt üüübeeer lõõõbuuuusss!

Mehhiko-Malaysia-Ungari-Eesti-Taiwan-Ungari-USA

Uskumatu, et juba järgmisel neljapäeval taas kodumaale lendan. Jäänud on vähem kui kaks nädalat! Plaanis on veel käia 3 kohas, kuid nimetama neid hetkel ei hakka. Kui käidud saab, küll siis kuulete ;)

Chill 'n fun

Uskumatu, et jäänud on veel ainult 2 nädalat ja minu seiklused siin saabki lõppenuks lugeda...

Nädalavahetusel käisime lõpuks AIESECi poolt korraldatud üritusel, mille eesmärk oli uute vabatahtlike ettevalmistus. Kui meie siia saabusime, siis säärast koolitust polnud (vähemalt meid ei kutsutud?) ja otsustasime omavoliliselt nüüd sellele üritusele minna. Õppisime, kuidas Budapestis liigelda ning kuidas siin sõpru luua- ehk kõike, mida me juba iseseisvalt selle 4 nädala jooksul õppinud olime :D. Kokkuvõttes oli siiski tore ja saime uute inimestega tuttavaks. Kõige lahedam oli aga see, et kohtasin ühte tüdrukut Portugalist, kes elab COIMBRAS!!! Oleks te vaid mu nägu näinud, kui seda kuulsin! Minu eelmise aasta seiklused ärkasid mu peas jälle ellu ning nii vahva oli temaga rääkida! Minu üllatuseks teadis ta ka kahte inimest, kes meiega eelmine aasta Coimbras tegutsesid. Maailm on ikka nii tilluke...

Mängisime parlamendihoone ees

Samal õhtul käisime enamikuga väljas ööelu kaemas. Uskumatu, et me polnud seda siiani (peaaegu, et üldse) teinud. 

Alguses istusime Deak'is basseini ääres, kus tšillisime niisama ja edasi liikusime klubisse. Sain siis muidugi tõestust, et Budapesti ööelu on elav ja kirev. Kui Eestis läheb vähemalt natukene aega, kui keegi suvaline sinuga rääkima tuleb, siis siin käib see sekundi pealt. Aga ei, ülilahe oli ning täna õhtul läheb asi kordamisele.

Ühe ebameeldiva vaheseigana tahaksin mainida, et oleksin peaaegu oma väiksest (käe?)kotist ilma jäänud, kui klubis tualetis käisin. Ma pole harjunud õhtuti väljas käies kotti endaga kaasas kandma ja sellel õhtul andis see tunda- unustasin selle 20 sekundiks WCsse. Jep, unustasin selle sinna ja kui siis mõnekümne sekundi pärast avastasin, olid samas kabiinis juba mingid tšikid sees. Palusin siis, et nad lahti teeks ja mu koti annaks. Nad avasid ukse, kuid mida polnud, oli minu kott! Olin peaaegu paanikas ja hakkasin nende kottides sorama (jep, ma arvasin, et nad võtsid selle ära... :D), kuid see ei andnud tulemust. Samal ajal tuli aga minu juurde mingisugune turvatädi ja ütles, et mu kott on õues. See tõesti oligi seal! Müsteeriumiks jääb, et kuidas sai kogu see asi juhtuda heal juhul ühe minuti jooksul. Nagu ma aru sain, siis oligi selle tädi ülesanne naiste WCs turvalisus tagada :D. Õppetund: enam kotiga kluppi ei lähe.

Meie inimesed

önn ja rööm

See nädal oli meil Ameerika köögi teemaline laager ning minu käe all tegutsesid viis vahvat poissi. Võin öelda, et see oli siiani mu kõige ägedam grupp, mida juhendanud olen, kuna nalja sai ikka päääris palju.

Kõige raskem osa iga nädal on laste nimede selgeks õppimine. Tavaliselt jäävad nimed täielikult meelde alles viiendal ehk viimasel päeval... Selle laagri poiste nimed olid alates vasakult (kirjutan nii nagu hääldan, õiget kirjapilti ei tea): Silard, Mark, Sabotš(?!), Kristjan ja Bence. Keskmine poiss- Sabotš- oskas kõige paremini inglise keelt ja temaga sai inimese kombel suhelda ka. 

Sellel nädalal valisin omale meelega poiste grupi, kuna tahtsin näha, kuidas ma nendega vastu pean. Nagu juba aru olete saanud, siis mulle väga meeldis :D. Poisid olid muidugi nagu poisid ikka- karjusid, möllasid, tegid lollusi, pritsisid veega (mind ka muidugi) jne jne. Ma küll keelasin neid alati ja üritasin ikka tõsist õpetajat mängida, aga iga kord, kui nad mingi lollusega hakkama said, ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja naersin vast isegi kõvemini kui nemad kõik kokku :D. 

Toon paar näidet, millega nad hakkama said.

Nad pidid tegema oma burgerile reklaamlõigu, mis sisaldas muidugi natuke näitlemist. Ruuduliste pükstega poiss mängis ettekandjat ja pidi teisele poisile tema tellitud burgeri viima, kes seda siis sööma pidi hakkama. Küll aga oli iga kord, kui seda läbi mängisime, karbi sees midagi muud peale burgeri, alustades mullast ja lõpetades suurte tigudega. Ja muidugi suure ehmatuse peale lendas ühel korral kogu see kupatus MULLE NÄKKU. Seejärel, justkui ilma mõtlemata hõiskasin välja sõnad "what the f'*ck" ja oi kui naljakas see nende jaoks oli. Muidugi jõudis mulle kohale, et need on pea ainsad sõnad, mida selles vanuses lapsed inglise keeles teavad ning oeh, mul polnud enam  mõtet vabandadagi :D. Naerisin koos nendega, ise üleni lehti ja mulda täis.

Teine stoori on ka seotud selle ruudulise pükstega poisiga. No ta oli ikka täielik suslik... Nad pidid peale igat söögi valmistamist täitma oma retseptiraamatut ning niisama seda kaunistama. See kaunistamine lõppes ruuduliste pükstega poisil niimoodi, et ühel hetkel kuulsin teda hõiskamas "DŠEIN!", endal maailma laiem naeratus suul. Seejärel avas ta retseptiraamatu ning vaatepilt oli selline:

No ausalt ka, ma ei mäleta, et me sellist asja küpsetanud oleksime... Kutt oli nii uhke enda üle. Asja halvim külg oli aga muidugi see, kuidas ma ei suutnud oma emotsioone vaos hoida: alguses olin muidugi serious as hell ja ütlesin, et kena portree sinust, kuid 10 sekundit hiljem pahvatasin ma naerma... Kõige eeskujulikum õpetaja, keda need poisid tõenäoliselt kunagi näinud on :D
Jah, juhtus igasuguseid asju. Poisid kutsusid mind paar päeva tagasi isegi kossu mängima. Kartsin, et teen nende väikeste poiste ees margi maha oma plikaliku mängustiiliga, kuid sain päris hästi hakkama ning fun oli. Kahjuks ei õnnestunud mul nendega "Numbrisõda" mängida (see on siin kõige popim mäng üldse), kuna ma ei oska ungarikeelseid numbreid...
Kui veel natuke laagrist rääkida, siis minu iganädalane lemmik on pooltund, kus räägin neile Eestist. See on lihtsalt vapustav, kui huvitatud kõik lapsed Eesti kultuurist (ja ka muidugi teistest kultuuridest) on. Nad kuulavad, küsivad küsimusi(!) ja ahhetavad, kui näevad pilte Eestimaa talvest ning kui kuulevad fakti, et Skype pärineb Eestist. Kuna lastele jäävad asjad (mis neile huvi pakuvad) hästi meelde, siis võin kindel olla, et nad mäletavad ka tulevikus, mida Eesti endast kujutab ning kus see asub. Success!

Teine märkimist väärt teema, millest tasub rääkida, on see, et kohtasime LÕPUKS teisi vabatahtlikke, kes mujal Budapestis teistes projektides kaasa löövad. Nimelt korraldati meile üks mõnus õhtupoolik, kus kohtasime teisi vabatahtlikke, sealhulgas inimesi Brasiiliast, Mehhikost, Hiinast, Portugalist ja EESTIST! Hullult tore oli lõpuks inimestega tutvuda, kuid kohati kurb oli kuulata lugusid nende projektidest- paljud on üksinda projektides ning elavad linnast kaugel, kus neil pole toit tagatud ning pood asub 3km kaugusel. Lisaks sellele pole kõigil wifit ning magamistubades pesitsevad erinevad putukad. Vot see oli koht, kus me kõik neli hakkasime oma elamistingimusi hindama. Kõige odavam sai ning kõige odavam jogurt, mida meile siin antakse, ei tundu siin laagris enam üldse nii halvad :D

Homme oleme terve päeva ühel AIESECi poolt korraldatud üritusel, kuhu on oodata palju vabatahtlikke üle maailma. Loodetavasti saab Facebooki sõbralist pisut täiendust ning päev tuleb lõbus.

Beethoveni 5. sümfoonia

Just äsja Viinist saabununa tahtsime Yanaga veel oma kultuurset joont jätkata ning sõitsime rongiga 30min kaugusel Budapestis paiknevasse asulasse, kus Beethoven ühe perioodi oma elust veetis. Külastasime sealset Beethoveni muuseumi ning hiljem kuulasime kontserti. Kavas oli Beethoveni 5. sümfoonia ning veel mingisugune oratoorium, mille nime ma ei mäleta. Esitajaks oli Ungari rahvusorkester (!) ja tegemist oli vabaõhu kontserdiga ühel armsal saarel. Kontserdipaik oli kaunis, kuid kontsert ise veel ilusam! Olen ülimalt rahul, et otsustasin minna :)

Ungari-Slovakia-Tšehhi-Austria-Ungari

Ja olengi nädalasest reisist koju naasnud ning lõpuks on käes päev, mil saan jalad seinale visata (õigemini murule, et päevitada) ja lihtsalt puhata.

Alustasime oma trippi pühapäeva hommikul kell 6, et sõita rongiga Bratislavasse.

Bratislava oli kuidagi tühi ja vaikne, kuid armas. Me ei koostanud ühtki nimekirja, kuhu me tahaksime minna või mida näha. Jalutasime lihtsalt ringi ja nautisime linna.

Mingisugune rahvuskook, mis sisaldab alkoholi. Päris okei oli, aga rohkem ei taha.

Slovakkias on toiduhinnad nii madalad, et sattusime toidupoes täiesti hüsteeriasse: jogurtid 20 eurosenti, puuviljad üliodavad ja müslibatoonid saad 15sendiga kätte! Ostsin suure kotitäie süüa 5 euro eest!

Veetsime öö Bratislavas hotellis ning liikusime edasi bussiga järgmisesse riiki- Tšehhi. Buss oli ülimugav ning meenutas Eesti Lux Expressi- sai filmi vaadata ja puha. 

Oma tripi teise päeva veetsime Tšehhis Brno's. See linn meenutas mulle pisut Tartut, eelkõige just sellepärast, et tegu on tudengilinnaga. Kohvikuid oli palju ning hinnad head. Taas veetsime päeva ringi jalutades ning ilma ja linna nautides. Käisime ka ühes hiina restoranis, kus kohtasime juhuslikult kõrvallauas Eestis elavaid venelasi, kes rääkisid puhtalt eesti keelt. Meie õnneks oli üks mees Brnos varem elanud ning teadis meile soovitada kohti, kuhu minna ja mida teha. Väga tore oli eesti keelt kuulda ning juttu puhuda. Ja mis hiina restorani puutub, siis iga kord, kui neisse lähme, saab Carmen mandarini keeles rääkida ja meie jaoks on see alati nii cool :D. 

Kõik oli tšill, kuni jõudsime oma õhtusesse hotelli. Teadsime, et meid ootab ees väga närune hotell, kuna maksime igaüks 7euri öö eest. Tahtsime ju odavaimat, mis üldse olemas on :D. Lugu siis selline, et hotelli jõudes ei rääkinud administraator SÕNAGI inglise keelt ning tänu sellele, et ukraina keel on slovakia keelega pisut sarnane, saime aru, mida tegema peame ning kus miski on. Pisut vihale, kuid rohkem ikkagi naerma ajas mind fakt, et tädi küsis mult viisat. VIISAT!!! Järjekordne inimene, kes arvab, et Eesti asub tõenäoliselt kuskil aafrikas... Oma tuppa jõudes saime jälle naerda: aknad, põrand ja kõik muu olid nõukaaegsed, rääkimata vannitoast. Ja kui nüüd ekstreemsustesse laskuda, siis mind sõi mingisugune putukas öösel. Ärkasin sellepeale üles ja olin endast nii väljas, et ei teadnud, kas minna enam magama või ei. Panin tule põlema ja mõtlesin, et pole hullu, lähen magama ja elan üle. Elasingi.

Kui veel putukatest rääkida, siis päev enne reisile minekut sõi keegi mind mu vasakult näopoolelt nii hullult, et armid on siiani alles ning ma hoidun selle näopoolega poseerimast :D. Tänu sellele, et mina olen alati see, keda putukad siin söövad, kutsutakse mind bug-face'iks. Naljaga küll, kuid siiski :D.

Meie ja meie Horni tänava häärber. Pilte siseruumidest hetkel ei avalda :D

Järgmine päev ootas meid ees aga meie põhisihtkoht VIIN! Sõit Austriasse oli mugav (taas bussiga) ning kohale jõudes tundsime end palju palju paremini kui Tšehhis. Atmofäär oli imeline, inimesed lahked, arhitektuur suuuuurepärane, ilm super ja tundsin endas ülimat rõõmu. 

Teise ja kolmanda öö veetsime couchsurfides ühe noormehe korteris. Tal oli seal 5tuba, mida nelja teise kutiga jagatakse. Elamine oli neil 100% poistelik ehk suht räpane ja sassis ning puudu polnud ka rulad ja kanepitaimed :D. Saime nendega hästi läbi ja käisime ka ühel õhtul koos väljas ning jõin esimest korda terve pudeli õlut ära SEST see oli hea ja ei maitsenud absoluutselt nagu õlu! Enne lahkumist käsime koos ka ühes üliheas sushi kohas söömas, kus sai 9 euri eest süüa nii palju kui tahad. Varem mulle sushi absoluutselt ei meeldinud (vast sellepärast, et ma pole varem head sushit saanud?), kuid nüüd... ooh, that is soooo gooood! 

Selle couchsurfinguga oli selline lugu, et ma teadsin algusest peale, et ma tahan seda proovida, kuna nii saab uusi (kohalikke) tuttavaid ning justkui boonusena ei pea magamise eest sentigi maksma. Küll aga läks meil kogu selle protsessiga vähe jamasti selles mõttes, et üks tüdruk, kes meid esimesel ööl Viinis host'ima pidi, ei vastanud tollel õhtul meie kirjadele ning pidime endale paari tunniga uue elamise otsima. Selle vahejuhtumi tõttu saime viimasehetke pakkumisega omale üliiiiiiiiiisuuuuureee ja ilusaaaa kahetoalise hotellitoa koos köögi ja suure vannitoaga otse kesklinnas ning see kõik läks meile maksma vaid 13 eurot nägu!!! Poleks olnud mu bookingu-kuningannast ema, siis oleksime tõenäoliselt rongijaamas ööbinud.

Ja kui veel couchsurfingust rääkida, siis esimene öö Manueli juures oli päris ebameeldiv. Mina olin kõigega rahul, kuid Marija arvas, et meid raudselt vägistatakse ära ja mida iganes veel... No tule taevas appi. Draama kestis umbes 2 tundi, kuid suutsin ta kahe jalaga maapeale tagasi tuua.

Meie kõrgete lagedega Viini sviit. Paremal pool oli veel üks tuba vooditega. Happy happy happy!

Viin (no see linn ikka) hakkas mulle väga meeldima. On väheseid kohti, kus ma reisinud olen ja kuhu ma tagasi tahaks minna ning see linn on nüüdsest üks neist, kuhu ma sooviks tagasi minna. Nii õhkkond, kui üldine meeleolu, olid väga meeldivad ning tekitasid mus väga hea tunde.

Reedel aga hakkasime vaikselt taas Budapest poole rändama. Pidime bussiga Bratislavasse sõitma, et sealt rongiga Budapesti jõuda. Ohh... mu meeleolu just muutus, kui selle lõiguni jõudsin :D. Seda nimelt sellepärast, et Bratislavasse jõudes läksime liinibussi ning 15 sekundit pärast seda, kui olime bussi jõudnud, tuli KONTROLL ning võite ühe korra arvata, kas meil oli pilet. MUIDUGI MITTE! Me isegi ei mõelnud selle ostmisele, kuna nii Bratislavas kui Brnos olime eelnevalt koguaeg jänest sõitnud. Ja nüüd pidime trahvi maksma. Aaa, tahate teada palju me siis maksa pidime või? Viiiis... wait....wait...KÜMMEND EUROT!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! VIISKEND EURIII!!!!!!!!!! Eelnevalt Viinis hiinarestoranis fortune cookie seest lause "Meeting new people makes your heart beat faster" saanud, sain nüüd aru, mida sellega mõeldud oli. Mu süda tõesti peksis, kuid kuidagi ime väel ma ei tundnud viha. Ma olin ju ise süüdi. Aga ikkagi... 50eurot. Ja me veel tahtsime Bratislava kaudu tagasi tulles raha säästa :D... Ahjaa, Yana tahtis minema joosta, aga kontrolörid püüdsid ta kinni. Tagantjärele mõeldes tundub see ülinaljakas, kuid tol hetkel ta nuttis ning mina ropendasin eesti keeles. Järgmine kord ostan pileti :D

Tomato-face Viinis. Ma ei kasutanud ühelgi päeval päiksekreemi ning tulemus on pildilt näha.

Kogu reis oli kokkuvõttes väga tšill (kui see trahv välja arvata) ning saime palju uusi paiku enda jaoks avastada. Kõik see jutt, mille ma siia kirja panin on vaid väike osa sellest, mida me nende 6 päeva jooksul kogesime. Võin öelda, et jäin rahule ning olen nüüd mõne koha pealt targem ning tean, kuidas teine kord käituda. Loodan, et suudan selle 3 ja poole nädala jooksul veel mõne lühema tripi ette võtta :)

Here we go again

Sellel nädalal oli meil Harry Potteri teemaline laager ning mul oli võimalus "juhtida" täitsa oma lastegruppi. Siin nad on- kolm vahvat poissi ja kaks toredat pliksi. 

Mul on tegelikult praegu hullult kiire, kuna meile teatati paar päeva tagasi, et järgmine nädal on meil täiesti vaba ja võime minna reisima. Nüüd istume viimaseid minuteid arvutite taga, et panna kokku reisiplaani, mille marsruudiks on Budapest->Bratislava->Brno->Vienna->Budapest. Homsest hommikust kuni järgmise neljapäevani (või isegi reedeni) tripime neis linnades ning võtame, mis võtta annab ;)

Kämbi laif

Elu koos kolme eri rahvusest tüdrukuga on pehmelt öeldes keeruline. Mina olen see, kes on esimesena üleval ja esimesena nö tööpostil. Ka olen mina see, kes alati õigel ajal bussile tahab jõuda (ja keda tegelikult huvitab ka, millal kuhu minna saab!). Kõik on omamoodi erinevad ning ma ei taha nende omanäolisust, austusest nende vastu, siin lahkama hakata.

Kogu siin oldud aja jooksul olen aga märganud, et ungarlased on eestlastega väga sarnased. Piisavalt tagasihoidlikud, külmad ja napisõnalised. Sellest on muidugi pisut kahju, kuna ma oleks tahtnud näha, mida tähendab teistsuguse temperamendiga lastega töötamine. Aga ega see kogemus siin muidugi külge mööda maha ei jookse. Ahjaaa, ainus koht, kus olen märganud ungarlaste erinevust eestlastest on jooksurada: inimesed tervitavad sind ja naeratavad, kui sust mööduvad. Super! 

Pean ära mainima, et esimesel nädalal oli lastega suhtlemiseks 2 moodust: sa kas seletad kõik kehakeelega või kasutad ungari keelt. Nii me siis õppisimegi natuke ungari keelt ning oskan nüüdseks (peast!) öelda selliseid sõnu ja fraase nagu "tere", "jah/ei", "aitäh", "tulge siia", "kas on abi vaja", "minu nimi on Jane" ja "ma tahan süüa". See viimane on muidugi kõige olulisem :D. Põhjus, miks ma seda lauset üldse tean on selles, et ukraina tüdruk on koguaeg näljane ja kasutab seda lauset vähemalt 5 korda päevas.

Veel üks asi, millest tahaksin rääkida, on siinne üldine atmosfäär. Siin on kõik koguaeg nii rahulik, keegi ei torma kuhugi ega vaata sind imelikult. Käisime eile Margaret Island'il, kus oli niivõrd mõnus park, mis meenutas mulle tõelist suurlinna parki: inimesed päevitasid, puhkasid, mängisid erinevaid pallimänge jne. Saime kenade inglise noormeestega ka tuttavaks, kes köie peal kõndimist harjutasid (note to Cindy- üks meenutas Zac Efronit!). Üldine õhkkond pargis oli aga lausa nii rahulik, et tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Seda, kas mulle nii rahulik keskkond aastaringselt elamiseks sobiks, ma veel ei tea. Küllap paari nädala pärast juba tean.

Muidugi ma ei saa mainimata jätta, et vaatasin laulupeo live'i netist. Koos Katuga teiselpool Skype'i. Ja nutsin, kui hümn oli. Minu üllatuseks olid tüdrukud meie laulupeost täiesti sillas! Sel nädalal vaatame isegi millalgi "Laulvat revolutsiooni" (mida ma isegi vist näinud pole...).

Nagu ma eelmises postituses mainisin, oli esimese nädala teemaks Itaalia köök. Siin tegime ise pastat ja nägime ikka kõvasti vaeva, et kõik hästi välja tuleks. Võin öelda, et sellel nädalal ei teinud me tegelikult üldse palju tööd- aitasime lastel näiteks asju lõigata jms ning põhiliselt koristasime nende järelt. See nädal on aga lugu teine: laagri teemaks on Harry Potter ja igal ühel meist on oma pisike grupp, kellega töötame. Minul on 5 toredat last ning nad õnneks oskavad rahuldaval tasemel inglise keelt. Ühe minu grupi poisi ema on kuulus ungari näitleja, kellega mul õnnestus ka tuttavaks saada. Okei, ma ei tea, miks see viimane lause vajalik oli... ee, las ta olla.

Järjekordselt ühes ilusas kohas Budapestis. Siin on neid rohkem kui küll.

Hooplesin, et malaisialase tehtud karri pole üldse vürtsikas kuni pildil nähtava hetkeni. 

Tol õhtul tegi Carmen veel üht ülimaitsvat malaisiapärast suppi ka, kus olid kuivatatud seened (mis nägid päris kahtlased välja) ka sees. Üleüldse armastab ta siin palju kokata ehk ma saan laagri jooksul väga palju aasiapäraseid toite maitsta. Tahtsin teistele tegelikult kamamagustoitu ka teha, aga ma pole kindel, kas ma julgen, sest äkki ei tule välja ja teen eestlaste ees margi maha... :D Kommid neile igal juhul vägaaaa maitsevad!

Ah unustasin mainida, et siin oli terve päeva 34kraadi ning pelgalt istumine ajas higistama. Nüüd on kell peaaegu 21 ja temperatuur on paras, et lõpuks jooksma minna. Loodetavasti on homme natuke jahedam, sest konstantselt 30+ on ikka väga hull :D.

Kui kellelgi on mõni soov, millest blogis juttu võiksin teha, siis iga idee on teretulnud!

The very first week

Olen siin juba nädalake platseerunud ja ma olen hetkel vägaaaaa rahul!

Pikemat juttu hetkel ei tule, jagan teiega mõningaid pilte.

Yanaga ühes väga ilusa vaatega kohas Budapestis.

Siin on tõsiselt vaikne ja rahulik. 

Vasakult Marija (Montenegrost), Carmen (Malaysiast), Yana (Ukrainast)

Sõime Ungari rahvustoite ehk mingit kalarooga ja siis pitsa moodi asja. Ma olen lihtsalt meisterunustaja- ma ei mäleta ühtki nime... Ma ei tea, kas asi on Ungari toidus, aga kõik toidud on siin ülimalt õlised. Isegi riisi sees on õli!?

Ühe kauni järvekes ääres, mille nimi pole Balaton.

Meie nunnud Tiramisu'd valmistamas.

Käime igal õhtul Budapestis (muidu elame äärelinnas) ja teeme midagi. Seekord käisime lihtsalt jõe kaldal istumas ja lugemas-joonistamas. Ostsin omale isegi raamatu!

Minu pettumus, kui nägin siin kohukesi...

Ungarlased muideks ei teadnud, et Eestis ka neid leida võib. Nagu ma teada sain, siis on Ukrainas ka kohukesi. 

Luban, et jagan kirjalikke muljeid ka lähiajal.

Öelda on palju, aga aega selleks napib. Elu on põnev ja tegemist on kül-la-ga!

Here we goooo

Siin ma siis nüüd olen- Ungaris, Budapesti äärelinnas järgmised 45 päeva. Kaks eelnevat päeva on olnud päris põnevad ja igav siin vast ei hakka ka.
Lend siia oli päris... huvitav. Läksin laupäeva õhtul lennukiga Helsingisse, veetsin öö lennujaamas ja sõitsin hommikul Budapesti. Helsingis otsustasin hotelli mitte minna, kuna pidin hommikul vara ärkama. Seega olin terve öö üleval ja magasin 1,5h lennukis. Helsingi lennujaamas oodates oli väike awkward olukord ühe väga paksu onuga, kelle koha ma kogemata endale võtsin. Ta ootas minu kõrval 3 tundi, mitte midagi ei öelnud (ainult haises) ja kui ma lõpuks minema läksin, siis need liigutused minu (tähendab siis tema) kohale olid ikka väga kiired. Ülejäänud aja veetsin Starbucks'i alas, kus inimesed magasid tuimalt põrandal. Seal istudes mõtlesin küll, et ma ei taha Ungarisse minna, kuna olen seal nii pikka aega ja mida f'i ma siis teen, kui mulle absoluutselt ei meeldi!? Tagasipileti on ju juba ostetud... Nüüd kohal olles võin küll öelda, et need 6 nädalat ei tohiks mingit probleemi valmistada.

2.30'ne selfie Helsingis

Magan yurt'is, mis on mingisugune Ungari traditsiooniline onni moodi asi. Elan siin koos 3 teise vabatahtlikuga ning päeval on siin kuskil 40kraadi, öösel umbes 14. Fun. Temperatuur väljaspool onni on samuti kõikuv: 1.päeval oli 32 kraadi, teisel päeval 20 ja täna 25. Võin aga nii palju öelda, et see 32 tundus nagu 26 ehk isegi 25kraadise soojaga kannan pusa ja pikki pükse, kuid saaksin ka tegelikult lühikestes riietes hakkama. Soojad ilmad iseenesest pidid alles ees olema. Mulle sobib!

20kraadine Budapest. Tundus nagu 13 :D

Vähemalt olen happy ja naudin täiegaaaaaaaaaaaaaa

Võib-olla peaksin natuke lähemalt rääkima mida ma siin üldse teen. Olen järgnevad 6nädalat lastelaagris lastele oma kultuurist rääkimas, nende inglise keele oskust arendamas ja aitan siinseid laagriüritusi läbi viia.

Peale minu on seal veel 3 vabatahtlikku: Ukrainast, Monteneegrost ja Malaisiast. Ja ärgem unustagem- umbes 120 ungari last ja see kuuekordistub laagri lõpuks, kuna lapsed vahetuvad iga nädal. Õnneks me töötame iga nädal umbes 30 lapsega, aga pilt läheb vahel kirjuks küll.

Miks ma siia üldse tulin? Kuna ma näen ennast tulevikus lastega töötamas, siis ma tahaks näha, kas mulle selline asi üldse sobib. Äkki ma vihkan väikseid lapsi ja ei taha enam kunagi ühtegi pätakat näha. Seni olen ma lihtsalt arvanud, et lastega meeldiks mulle töötada, kuid professionaalne kogemus puudub. On ka teisi põhjuseid. Näiteks see, et tahaks midagi head teha. Ja muidugi tahaks reisida ja uute inimestega suhelda ja tutvusi luua. Eelkõige olen siin uute kogemuste pärast.

Ütlen juba ette ära, et piltide nägemisega võib tekkida probleeme, kuna unustasin oma kaamera juhtme koju ja mu arvuti ei loe kaamera mälukaarti. Pean neid kuidagi teiste arvutite kaudu endale smuugeldama. Küll ma midagi välja mõtlen ;)