Elu koos kolme eri rahvusest tüdrukuga on pehmelt öeldes keeruline. Mina olen see, kes on esimesena üleval ja esimesena nö tööpostil. Ka olen mina see, kes alati õigel ajal bussile tahab jõuda (ja keda tegelikult huvitab ka, millal kuhu minna saab!). Kõik on omamoodi erinevad ning ma ei taha nende omanäolisust, austusest nende vastu, siin lahkama hakata.
Kogu siin oldud aja jooksul olen aga märganud, et ungarlased on eestlastega väga sarnased. Piisavalt tagasihoidlikud, külmad ja napisõnalised. Sellest on muidugi pisut kahju, kuna ma oleks tahtnud näha, mida tähendab teistsuguse temperamendiga lastega töötamine. Aga ega see kogemus siin muidugi külge mööda maha ei jookse. Ahjaaa, ainus koht, kus olen märganud ungarlaste erinevust eestlastest on jooksurada: inimesed tervitavad sind ja naeratavad, kui sust mööduvad. Super!
Pean ära mainima, et esimesel nädalal oli lastega suhtlemiseks 2 moodust: sa kas seletad kõik kehakeelega või kasutad ungari keelt. Nii me siis õppisimegi natuke ungari keelt ning oskan nüüdseks (peast!) öelda selliseid sõnu ja fraase nagu "tere", "jah/ei", "aitäh", "tulge siia", "kas on abi vaja", "minu nimi on Jane" ja "ma tahan süüa". See viimane on muidugi kõige olulisem :D. Põhjus, miks ma seda lauset üldse tean on selles, et ukraina tüdruk on koguaeg näljane ja kasutab seda lauset vähemalt 5 korda päevas.
Veel üks asi, millest tahaksin rääkida, on siinne üldine atmosfäär. Siin on kõik koguaeg nii rahulik, keegi ei torma kuhugi ega vaata sind imelikult. Käisime eile Margaret Island'il, kus oli niivõrd mõnus park, mis meenutas mulle tõelist suurlinna parki: inimesed päevitasid, puhkasid, mängisid erinevaid pallimänge jne. Saime kenade inglise noormeestega ka tuttavaks, kes köie peal kõndimist harjutasid (note to Cindy- üks meenutas Zac Efronit!). Üldine õhkkond pargis oli aga lausa nii rahulik, et tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Seda, kas mulle nii rahulik keskkond aastaringselt elamiseks sobiks, ma veel ei tea. Küllap paari nädala pärast juba tean.
Muidugi ma ei saa mainimata jätta, et vaatasin laulupeo live'i netist. Koos Katuga teiselpool Skype'i. Ja nutsin, kui hümn oli. Minu üllatuseks olid tüdrukud meie laulupeost täiesti sillas! Sel nädalal vaatame isegi millalgi "Laulvat revolutsiooni" (mida ma isegi vist näinud pole...).
Nagu ma eelmises postituses mainisin, oli esimese nädala teemaks Itaalia köök. Siin tegime ise pastat ja nägime ikka kõvasti vaeva, et kõik hästi välja tuleks. Võin öelda, et sellel nädalal ei teinud me tegelikult üldse palju tööd- aitasime lastel näiteks asju lõigata jms ning põhiliselt koristasime nende järelt. See nädal on aga lugu teine: laagri teemaks on Harry Potter ja igal ühel meist on oma pisike grupp, kellega töötame. Minul on 5 toredat last ning nad õnneks oskavad rahuldaval tasemel inglise keelt. Ühe minu grupi poisi ema on kuulus ungari näitleja, kellega mul õnnestus ka tuttavaks saada. Okei, ma ei tea, miks see viimane lause vajalik oli... ee, las ta olla.
Järjekordselt ühes ilusas kohas Budapestis. Siin on neid rohkem kui küll.
Hooplesin, et malaisialase tehtud karri pole üldse vürtsikas kuni pildil nähtava hetkeni.
Tol õhtul tegi Carmen veel üht ülimaitsvat malaisiapärast suppi ka, kus olid kuivatatud seened (mis nägid päris kahtlased välja) ka sees. Üleüldse armastab ta siin palju kokata ehk ma saan laagri jooksul väga palju aasiapäraseid toite maitsta. Tahtsin teistele tegelikult kamamagustoitu ka teha, aga ma pole kindel, kas ma julgen, sest äkki ei tule välja ja teen eestlaste ees margi maha... :D Kommid neile igal juhul vägaaaa maitsevad!
Ah unustasin mainida, et siin oli terve päeva 34kraadi ning pelgalt istumine ajas higistama. Nüüd on kell peaaegu 21 ja temperatuur on paras, et lõpuks jooksma minna. Loodetavasti on homme natuke jahedam, sest konstantselt 30+ on ikka väga hull :D.
Kui kellelgi on mõni soov, millest blogis juttu võiksin teha, siis iga idee on teretulnud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar